CECT




Kultuuriteooria tippkeskus on 2005. aastal interdistsiplinaarse uurimisasutusena rajatud Tartu Ülikooli kultuuri- ja kommunikatsiooniteaduste keskuse järeltulija. Kultuuri- ja kommunikatsiooniteaduste keskus ühendas üheksat humanitaar- ja sotsiaalteaduste eri valdkondade uurimisrühma ning viis aastatel 2005-2007 edukalt läbi uurimisprojekti „Integratsiooni metodoloogilisi probleeme kultuuri- ja kommunikatsiooniuuringute valdkonnas“ (mille tulemuseks oli 218 publikatsiooni). See projekt näitas selgelt eri distsipliine esindavate uurimisrühmade kõrget potentsiaali teostada jätkusuutlikku metodoloogilist ja teoreetilist uurimistööd ühe ja sama objekti – kultuuri – uurimisel. Sellele kogemusele tuginedes oli loomulikuks jätkuks kaheksa kõige edukama uurimisrühma (vt uurimisrühmade nimistu) püüdluste koondamine, et töötada välja sünergeetiline interdistsiplinaarne kultuuriuuringute mudel, mida me nimetame kronotoopseks kultuuriteooriaks.

Tippkeskuse eesmärgid:

• Uurida kultuuri ja selle muutumist kui aeg-ruumilist kontiinumit, rakendades nii diakroonilist kui sünkroonilist lähenemisviisi.
• Luua selgitav teoreetiline mudel kultuurimälu ning selle ajaloolist jätkuvust peegeldavate pikaajaliste kollektiivsete identiteetide kujunemise uurimiseks.
• Saavutada kvalitatiivselt uus tasand eesti kultuuriuuringutes, keskendudes multikultuursete ühiskondade mitmekesiste gruppide ja erinevate ühiskonnakihtide kultuuridünaamiliste toimemehhanismide uurimisele.
• Kujundada välja kompleksne metodoloogia kultuurisüsteemide ja -protsesside edukaks uurimiseks interdistsiplinaarsest vaatenurgast lähtuvalt.
• Suurendada sünergiat eri distsipliinide vahel (mis keskenduvad sarnaste probleemide ja objektide uurimisele; millel on sidusad strateegilised eesmärgid ning osaliselt ka analüütilised vahendid), kombineerides sellel eesmärgil humanitaar-, ühiskonna- ja loodusteaduste mitmesuguseid lähenemisviise.

Keskus ühendab kaheksa uurimisrühma teadmisi ja kogemusi. Need uurimisgrupid esindavad erinevaid distsiplinaarseid taustu: inimgeograafiat, kultuuri- ja biosemiootikat, meediauuringuid, arheoloogiat, sotsioloogiat, folkloristikat, etnoloogiat, sotsiaalantropoloogiat ja religiooniuuringuid, kuid neil on ühine uurimisobjekt – kultuur.

Teoreetiline taust, eesmärgid ja metodoloogia

Kultuuriteooria tippkeskuse ühine uurimisvaldkond hõlmab kultuuriprotsesside tõlgendusi üldiste identiteedi ja mälu kontseptsioonide kaudu.

Mälu. Mälu-uuringute valdkonnas eristatakse sotsiaalset mälu ja kultuurimälu, kollektiivset ja kommunikatiivset mälu, narratiivset ja materiaalset mälu, avalikku ja privaatset mälu. Meie uurime, kuidas arusaamine mälust on aja jooksul muutunud vastavalt eri distsipliinides ja mõtlemise teoreetilistes valdkondades toimunud muudatustele. (Thompson Klein 2000; Mittelstrass 2001; Plotkin 2001; Rastier 2001; Posner 2005; Agar 2006; Krotz 2006; Merz 2007; Silber 2007). Sotsiaalsed kogukonnad loovad kollektiivseks mäluks nimetatavaid mehhanisme, talletamaks ja andmaks edasi igapäevase elu käigus omandatud teadmisi, oskusi, väärtushoiakuid, käitumisviise jms. Kollektiivne mälu (Olick 2003; 2007; Kivimäe 1999; Tulving 1983; van Dijk 2005; Lotman 2000) hõlmab sümboolseid manifestatsioone ning ühiseid rituaalse käitumise vorme, mille vahendusel kogukond loob ja hoiab ülal kokkukuuluvustunnet ehk identiteeti. Kollektiivsel mälul on alati kindel eripära, väljendades seda, kuidas antud inimkooslus soovib vastuvõetaval viisil ümber käia oma mineviku- ja olevikukogemusega (strateegiline minevik). Kollektiivses mälus kajastuvad ajalised korrastused, peegeldades mitte üksnes stabiilsust, vaid ka ühiskondliku elu ebamäärasusi ja ohte (Ricoeur 2000).

Identiteet. Uudse lähenemise erinevate etniliste gruppide identiteedile võib saavutada paindlikku identiteedimudelit rakendades. Üldiselt on varasemad uuringud keskendunud determinantide, erinevate gruppide kultuuri ja identiteedi tuumväärtuste ja võtmesümbolite kirjeldamisele ja tõlgendamisele (vt Mauss 2000 [1938]; Benedict 1947; Mead 1963; Sapir 1993). Meie arusaamade järgi ei sõltu identiteet üksnes teatud kultuuri „tuumikus“ kinnistunud stabiilsete elementide kogumist, vaid inimeste identiteet on palju paindlikum ning pidevalt muutuv ebapüsiva poliitilise, ühiskondliku ja ideoloogilise keskkonna ning kohaliku kogukonna seesmise arengu tõttu (Mulkherji, Hurtado 2001; Turner 2006; Bazin 2006; Bennett 2007). Me järgime teoreetilisi lähenemisviise, mis interpreteerivad identiteeti diskursusena (Bhabba 2000; Chun 2005; Doja 2006; Cannon 2006); plastilise, muutuva, keeruka ja refleksiivsena (Cohen 1995; Ortner 2005; Luhrman 2006), multilokaalse ning kaasaegsena (Marcus 1998; Portis-Winner 2002); ligilähedasena pärismaisele vaatenurgale (Geertz 2001 [1973]; Marcus ja Fisher 1999) ja subjektiivsena (Derrida 2000; Strauss 2006). Identiteet funktsioneerib paljudel tasanditel. Identiteete võib vaadelda kui protsesse, mis „põimivad kokku [...] diskursuste ja kujundite, aegade ja ruumide, asjade ja inimeste fragmente“ (Edensor 2002: 29-30). .

Joonisel 1 on näidatud, kuidas erinevate distsipliinide uurimisteemad paiknevad suhestatud teoreetilises võrgustikus.


Joonis 1


Tegevuste määratlemine, nende saavutamine ja relevantne sisu

Seades ülesandeks uurimisandmete kogumise, rakendatakse järgmisi erialakeskseid ja interdistsiplinaarseid meetodeid: sotsioloogiliste küsitluste gallupid, intervjuud, osalejate vaatlemine, visuaalne dokumenteerimine, arheoloogilised väljakaevamised ja maastikuvaatlused, arhiivitöö. Kogumistöö koordineerimisel peetakse oluliseks uurimisrühmade vahelisi regulaarseid seminare, et selgitada välja kõige viljakamaid koostöövõimalusi, kavandamaks andmebaase vastavuses projekti eesmärkide ja sisuga (vt Joonis 1) ning võimaldada interdistsiplinaarseid arutelusid.

Kultuurisüsteemide ja -protsesside analüüs leiab aset kolme peamise uurimiskompleksi raames. Peamine tähelepanu on kultuurikeskkonnal, kultuuride enesekirjeldustel ning kultuuri selgitavate mudelite käsitlemisel (vt Joonis 1). Konkreetsemalt hõlmavad rakendatud analüüsimeetodid erialaspetsiifilisi ja kombineeritud interdistsiplinaarseid meetodeid, näiteks jutustuste kvalitatiivne analüüs, diskursuse analüüs, elulugude raamanalüüs, sotsiaalsete võrgustike analüüs, žanri- ja motiivianalüüs, kronotoopne analüüs jne.


Ettenähtavad tulemid

Tippkeskuses läbiviidavate tegevuste tulemid on järgnevad:

1. Kompleksne metodoloogia kultuurisüsteemide ja -protsesside uurimiseks interdistsiplinaarsest vaatenurgast.
2. Kogutud empiirilise materjali säilitamine (Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kirjandusmuuseumis, Tartu Ülikooli kogudes ning Tallinna Ülikooli Ajalooinstituudi kogudes, Muinsuskaitseameti arhiivides) ja selle avalikkusele kättesaadavaks tegemine vastavalt rahvusvahelistele reeglitele.
3. Interdistsiplinaarsete tõlgendusmudelite väljatöötamine, arvestades kultuurigruppide ning multikultuursete ühiskondade ja piirkondade erinevatel sotsiaalsetel tasanditel toimivat kultuurilist dünaamikat (antud juhul peamiselt Eestis ja Põhja-Venemaal).


Uurimisrühmade vahelise koostöö otstarbekus ja sellest sündiv lisaväärtus

Distsiplinaarsete lähenemiste ülevaade

Kultuurigeograafia valdkonnas on C. O. Sauer (1925) ja hiljem D. Cosgrove (1998) kirjeldanud maastike temporaalseid sekventse; maastiku all ei mõisteta siin mitte üksnes loodust, vaid ka kultuuri manifestatsiooni; iga sotsiaalne süsteem üritab luua oma maastikku, kasutades omaenda sümboleid ja väärtussüsteeme. Kultuurigeograafia selgitab nii füüsilisi piire kui ka vaimseid barjääre füüsilises ümbruses ja kontseptuaalsetes arusaamades.

Arheoloogia annab meile 11 000-aastase perspektiivi, võrdlemaks ja uurimaks tänapäeva kultuuriprotsesse, vajades samas tänapäevaseid kultuuri- ja kommunikatsiooniteooriaid, et tõlgendada oma materjale.

Etnoloogia ja sotsiaalantropoloogia vallas uurime väljakutseid ja tõlgendusmudeleid, mis seostuvad erinevate etniliste gruppide, vähemusrahvuste ja regionaalsete rühmade kultuurilise arenguga nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil.

Religiooniuuringute interdistsiplinaarse valdkonna väljatöötamisel keskendutakse rituaalidele, žanrilistele ja diskursiivsetele sotsiaalsetele praktikatele, mille käigus moodustuvad religioossed arusaamad ja põhiväärtused.

Folkloristika tähtsus antud teema raames on folkloori ja ühiskonna vahelistes suhetes narratiivse mälu ja loomingulisuse vastastikuse ning samaaegse mõju kontekstis. Uurimused hõlmavad folkloorižanrite sotsiaalseid funktsioone ühiskondlike muudatuste ümbermõtestajatena, nende mõju pärimusrühmade ja kogukondade ühendaja ja lahutajana.

Sotsioloogia panus antud projektis on uurida sujuvaid ja äkilisi sotsiaalseid ning kultuurilisi muudatusi. Eelkõige keskendutakse toimetuleku viiside käsitlusele järskude sotsiaalsete muutuste korral.

Meediauuringute panus saab olema massikommunikatsiooni kultuurilise funktsiooni analüüsis, eriti ühiskonnas toimuvate kiirete muutuste ja lõhestatuse ajal, meedia kui kollektiivmälu ja kogemuse kandja.

Semiootikute peamine huvivaldkond antud kontekstis seisneb tähenduste loomise ja kultuurikommunikatsiooni protsesside metodoloogilises analüüsis, kultuuriliste enesemudelite teoreetilises ja Eesti-keskses empiirilises analüüsis.


Interdistsiplinaarse koostöö otstarbekus

1) Esimest korda eesti humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajaloos on fookus kontseptuaalsetel ja sisulistel kokkupuutepunktidel sotsiaalsete reaalsustega (nagu näiteks muistsed sotsiaalsed ja kultuurilised süsteemid, folkloorne pärimus, igapäevaelu tegevused, inimgeograafia ja sotsioloogia andmebaasid, eluloonarratiivid, meediadiskursused, maailmapildiga seotud arengud jne) antud distsipliinide raames.

2) Seoses kultuuriarengute analüüsiga 11 000 aasta perspektiivis, arendatakse välja uus sünkreetiline lähenemisviis, kirjeldamaks kultuurimälu mehhanisme ning seletamaks kultuuri arengunähtusi; kujundatakse välja metodoloogia antud kultuurinähtuste interdistsiplinaarseks analüüsiks.

3) Süvendatakse suhtlemist eri distsipliinide vahel tekitamaks heuristilisi momente ning ühtlasi suurendamaks uurijate ja doktorantide mobiilsust, kes osalevad mitmesuguste sihtfinantseeritavate teemade raames teostatavates uuringutes.

4) Koostöö tugevdamine eri distsipliinide vahel hõlbustab magistri- ja doktoriõpingute taseme tõstmist humanitaarias nii Tartu kui Tallinna Ülikoolis.


Loodetud tähtsus Euroopa Liidu ja Eesti teaduse, sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise arengu jaoks

Tippkeskuse uurimistemaatika on vastavuses Euroopa kultuuripoliitika põhimõtetega multikultuurse mitmekesisuse ja kultuurilise identiteedi edendamisel (vt Intercultural Dialogue 2007: internetis). Vastavad põhimõtted on formuleeritud ka UNESCO Universaalses Kultuurilise Mitmekesisuse Deklaratsioonis (vt UNESCO Universal Declaration: internetis).

Keskuse eesmärgiks on analüüsida valdkondi, mis on traditsiooniliselt olnud Eesti arheoloogia, etnoloogia, sotsiaalantropoloogia, folkloristika, inimgeograafia, semiootika ning teiste ühiskondlike ja kultuuriliste uuringute huvikeskmes. Projekti innovaatilisus seisneb asjaolus, et esmakordselt kombineeritakse need distsipliinid omavahel, et saavutada interdistsiplinaarne sünergia ning kvalitatiivselt uus tasand kultuuri kui ajalis-ruumilise kontiinumi uurimisel.

Keskus üritab ka põhjalikult uurida identiteediloome erinevaid aspekte multikultuurilises olukorras, kus kultuuriliste ja etniliste gruppide jätkusuutlikkus nii grupi kui isiku tasandil sõltub suurel määral nende innovaatilisest potentsiaalist. Uuringute eesmärgiks on jälgida nende potentsiaalide rakendamine muutuvates sotsiaalsetes ja kultuurilistes olukordades. Uurimisrühmade liikmete poolt eelnevalt tehtud töö võimaldab neil eelnevate uurimisteemade juurest pöörduda nende aja- ja asjakohaste küsimuste uurimise juurde.

See uurimisprojekt võib oma tegevusega saavutada märkimisväärset ühiskondlikku mõju. Konkreetsetele kaudselt majanduslikke pratikaid peegeldavatele sotsiaalsetele ja kultuurilistele võrgustikele osutamine loob suurt sotsiaalmajanduslikku potentsiaali. Identiteedipoliitika kujundamine mõjutab inimpotentsiaali nii marginaalsetel aladel kui ka multikultuurse rahvastikuga linnapiirkondades, avaldades otsest mõju majanduse arengule erinevates Eesti piirkondades.


Millisel määral võtab tippkeskus arvesse Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia eesmärke

Kultuuriteooria tippkeskuse tegevus on otseselt suunatud Eesti rahvuskultuuri, keele, ajaloo ja loodusega ning Eesti riikluse järjepidevuse tagamisega seotud uuringute edendamiseks, mille aluseks on Eesti teaduse- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2007-2013. Tippkeskuse põhiline uurimisobjekt on kultuur oma ajalis-ruumilises kontiinumis, hõlmates praktilise väljundina Eesti rahvuskultuuri teket, ajalugu ja arengut. Lisaks on Tippkeskuse uurimistemaatika seotud eelpoolmainitud arengustrateegia teise arendusprogrammiga, mis on suunatud lahendama tänase Eesti sotsiaalmajanduslikke probleeme: uurides üldisel ja teoreetilisel tasemel kultuuritraumasid tekitavaid mehhanisme, on võimalik pakkuda sotsiaal-poliitilisi lahendeid neist ülesaamiseks kaasaegses Eestis. Ühelt poolt hõlmab see niinimetatud horisontaalseid konflikte eri kultuuride vahel – eestlaste kui põlisrahva ning teiste etniliste rühmade esindajate vahel, kes saabusid siia 20. sajandi teisel poolel ulatusliku migratsiooni käigus – üldisel kultuurilisel tasandil, ning teisalt vertikaalseid (sotsiaalseid) probleeme, mis kerkisid esile 1990ndatel alguse saanud kultuuritrauma käigus, üleminekul pseudo-egalitaarselt sotsialistlikult ühiskonnalt vabaturumajandusele.


Kasutatud kirjandus

Agar, Michael 2006. Culture: Can you take it anywhere?International Journal of Qualitative Methods, 5(2): article xx. Retrieved 18.01.2007 from

Bazin, Laurent; Selim, Monique 2006. Ethnography, culture and globalization: anthropological approaches to the market. – Critique of Anthropology 26(4): 437–461.

Benedict, Ruth 1947. Patterns of Culture. New York: Penguin Books.

Bennett, Tony 2007. The work of culture. – Cultural Sociology 1(1): 31–47.

Bhabha, Homi K. 2000. Interrogating identity: The Post Colonial Perspective. – Identity: a reader. Edited by Paul du Gay, Jessica Evans and Peter Redman. London, Thousand Oaks, New Dehli: SAGE Publications, 94-101.

Chun, Allen 2005. Writing theory: Steps toward an ecology of practice. – Anthropological Theory 5(4): 517–543.

Cohen, Anthony P. 1995. Self Conciousness. An Alternative Anthropology of Identity. London and New York: Routledge.

Cosgrow, D. 1998. Social formation and Symbolic Landscape (2nd edition with additional introductory chapter), Wisconsin Univ. Press.

Derrida, Jacques 2000. Différance. – Identity: a reader. Edited by Paul du Gay, Jessica Evans and Peter Redman. London, Thousand Oaks, New Dehli: SAGE Publications, 87-93.

Doja, Albert 2006. The kind of writing: Anthropology and the rhetorical reproduction of postmodernism. – Critique of Anthropology 26(2): 157–180.

Edensor, Tim 2002. National Identity, Popular Culture and Everyday Life. Oxford, New York: Berg Publishers.

Fischer, Michael M. J. 2006. Culture and cultural analysis. – Theory, Culture & Society 23(2/3): 360–364.

Gannon, Susanne 2006. The (im)possibilities of writing the self-writing: French poststructural theory and autoethnography. – Cultural Studies ↔ Critical Methodologies 6(4): 474–495.

Geertz, Clifford 2001 [1973]. The Interpretation of Cultures. New York: Basic Books.

Intercultural Dialogue and Cultural Policies. In: Compendium of Cultural Policies and Trends in Europe, 8th edition 2007. (last visit 15.03.2008).

Kivimäe, Jüri 1999. Re-writing Estonian history? – National History and Identity. Approaches to the Writing of National History in the North-East Baltic Region. Nineteenth and Twentieth Centuries. Edited by Michael Branch. (Studia Fennica: Ethnologica 6. Finnish Literature Society). Helsinki, pp. 205-212.

Krotz, Esteban. 2006. Towards Unity in Diversity in World Anthropology. – Critique of Anthropology 26:2, 233–238.

Luhrmann, Tanya M. 2006. Subjectivity. – Anthropological Theory 6(3): 345–361.

Marcus, George E. 1998. Ethnography through Thick and Thin. Princeton: Princeton University Press.

Marcus, George E., Michael M. J. Fischer 1999. Anthropology as Cultural Critique: An Experimental Moment in the Human Sciences. The University of Chicago Press.

Mauss, Marcel 2000 [1938]. A Category of the Human Mind: The Notion of Person, the Notion of Self. – Identity: a reader. Edited by Paul du Gay, Jessica Evans and Peter Redman. London, Thousand Oaks, New Dehli: SAGE Publications, 325-345.

Mead, Margaret 1963. Sex and Temperament in Three Primitive Societies. New York: Morrow.

Mertz, Elizabeth 2007. Semiotic anthropology. – Annual Review of Anthropology 36: 337- 353.

Mittelstrass, Jürgen 2001. On transdisciplinarity. – Science and the Future of Mankind. Vatican City: Pontifical Academy of Sciences, 495–500.

Olick, Jeffrey K. 2007. The Politics of Regret: On Collective Memory and Historical Responsibility, Routledge.

Olick, Jeffrey K. 2003. States of Memory: Continuities, Conflicts, and Transformations in National Retrospection, Edited Volume, Duke University Press.

Ortner, Sherry B. 2005. Subjectivity and cultural critique. – Anthropological Theory 5(1): 31– 52.

Plotkin, Henry 2001 Some Elements of a Science of Culture. – Harvey Whitehouse (ed). The Debated Mind. Evolutionary Psychology versus Ethnography. Oxford, New York: Berg, 91- 109.

Portis-Winner, Irene 2002. Semiotics of Peasants in Transitions: Slovene Villagers and their Ethnic Relatives in America. Durham, London: Duke University Press.

Posner, Roland 2005. Basic Tasks of Cultural Semiotics. – Williamson, Rodney; Sbrocchi, Leonard G.; Deely, John (eds.), Semiotics 2003: “Semiotics and National Identity”. New York, Ottawa, Toronto: LEGAS, 307–353.

Rastier, François 2001. Sémiotique et sciences de la culture. LINX 44:1, 149–166.

Ricoeur, Paul 2000. La mémoire, l'histoire, l'oubli. Paris: Seuil.

Sapir 1993 = Сепир, Э. Личность. – Избранные труды по языкознанию и культурологии. Москва, 582-585.

Sauer, C. O. 1925. Morphology of Landscape. University of California Publications on Geography, 2, 19-54.

Silber, Ilana Friedrich 2007. Towards a Non-Unitary Approach to General Theory. – European Journal of Social Theory 10:2, 220–232.

Strauss, Claudia 2006. The imaginary. - Anthropological Theory 6(3): 322–344.

Thompson Klein, Julie 2000. Integration, Evaluation, and Disciplinarity. – Margaret A. Sommerville, David J. Rapport (eds.). Transdisciplinarity: reCreating Integrated Knowledge. Oxford: EOLSS Publishers, 49–59.

Tulving, Endel 1983. Elements of Episodic Memory, Oxford University Press.

Turner, Terry. 2006. Anthropology as reality show and as co-production: Internal relations between theory and activism. – Critique of Anthropology 26(1): 15–25.

Van Dijk, Jan 2005. The Network Society: Social Aspects of New Media., 2nd edition. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage.

UNESCO Universal Declaration on Cultural Diversity. (last visit 15.03.2008).


PROJEKT
tegevuskava «

TEGEVUS
arhiiv «
viidad «

KOOSSEIS