CECT




09. veebruar – kultuurikommunikatsiooni uurimisrühm (Tartu)

Kõneleja: Maarja Lõhmus
Teema: kommunikatsioonimudelitest ja -teooriatest kaasajal
Kutsutud diskussant: Peeter Torop (semiootika)

Tutvustus:
Kommunikatsiooniteoreetilise seminari keskmes on kaks küsimust:
1. millisena on käsitletud kommunikatsiooni protsessi;
2. mis on kommunikatsiooni tähendus.

Uurime Lasswelli, Gerbneri, Schrammi jt klassikute kommunikatsiooni käsitlust ja jõuame tänapäeva kommunikatsiooniteoreetiliste suundadeni.

Seminari lugemismaterjaliks on kaks klassikalist teksti:
1. Schramm, Wilbur 1954. 'How Communication Works' In The Process and Effects of Mass Communication. Urbana: University of Illinois Press, pp 3-26.
2. Hall, Stuart ([1973] 1980) 'Encoding/decoding'. In Centre for Contemporary Cultural Studies (Ed.): Culture, Media, Language: Working Papers in Cultural Studies, 1972-79. London: Hutchinson, pp. 128-38.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


02. märts – nüüdiskultuuri uurimisrühm (Tallinn)

Kõnelejad: Aili Aarelaid-Tart, Tõnu Viik
Teema: Teoreetiliste ajakäsitluste sidumine kaasaja kultuuriliste teisenemiste uurimisega
Kutsutud diskussant: Anne Kull (religiooniuuringud)
Toimumiskoht: Tallinna Ülikool, Uus-Sadama 5, ruum M-446

Tutvustus: Vt teesid, hüpoteesid ja empiiria

Seminari lugemismaterjal:
1. Barbara Adam 2003. Reflexive Modernization Temporalized. – Theory, Culture & Society, Vol. 20(2), 59-78.
2. Michael Corsten 1999. The Time of Generations. – Time Society, 8(2), 249-272.
3. Carmen Leccardi 2009. Memory, time and responsibility. - 9th ESA CONFERENCE “European Society: European Societies?”. September 2-5, 2009, Lisbon.
4. Shalom H. Schwartz; Anat Bardi 1997. Influences of Adaptation To Communist Rule on Value Priorities in Eastern Europe. - Political Psychology, Vol 18, No 2, 385-410.
5. Tõnu Viik 2009. Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava. – Tuna, 2, 2-11.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


06. aprill – semiootika uurimisrühm (Tartu)

Kõnelejad: Katre Pärn, Peeter Torop
Teema: semiootika ja humanitaarteaduste metodoloogia
Kutsutud diskussandid: Kristin Kuutma (etnoloogia); Valter Lang ja Marge Konsa (arheoloogia); Thomas Andreas Põder (religioon); Hannes Palang ja Anu Printsmann (maastik); Ergo-Hart Västrik ja Pihla Siim (folkloristika)

Tutvustus:
Semiootika on lisaks oma distsiplinaarsele arengule mänginud rolli erinevate humanitaarteaduste arengus, ent see roll ei ole olnud ühtne ja ühtlane, vaid eri perioodidel erineva tähtsuse või moega. Nii on semiootika roll puudutanud kord erinevate humanitaarteaduste uurimisobjekti, kord kirjelduskeelt, kord metodoloogiat ning viimasel ajal on esile kerkinud humanitaarteaduste üldisemad epistemoloogilised küsimused.

Seega, ehkki arusaam semiootika ja teiste humanitaarteaduste kattuvatest või lõimunud uurimisobjektidest on läbiv, peegeldub see arusaam humanitaaria maastikul ebaühtlaselt.

Ühelt poolt on semiootika ennast üritanud pakkuda uurimisviisina, teisalt ei ole semiootiline lähenemine endale metodoloogilises plaanis leidnud humanitaarteadustes sama positsiooni kui etnograafiline, fenomenoloogiline või viimasel ajal narratiivne metodoloogia, mis kõik on liikunud väljapoole kitsamast distsiplinaarsest huviorbiidist laiemaks humanitaarteaduslikuks metodoloogiaks.

Kattuva uurimisobjekti jaoks kirjelduskeele pakkujana on semiootika mõisteaparaat olnud kord prestiižkeele rollis, kord tagaplaanil, ning tänases humanitaarias esindatud küllaltki ebaühtlaselt.

Viimasel ajal on semiootika enese sees aktuaalsemaks kerkinud transdistsiplinaarne perspektiiv, mis otsib semiootika rolli epistemoloogilisel ja “meta-metodoloogilisel” tasandil, teadmiste, humanitaarsete teadmiste, uurija rolli ja mõju, relatiivsuse ja komplementaarsuse probleemidega seoses.

Semiootika uurimisrühma poolt läbiviidaval seminaril soovime arutleda selle üle, milline on semiootika roll humanitaarteadustes – millisena näeb seda semiootika ning millisena teised valdkonnad. Milline on semiootilise uurimisviisi suhe etnograafilise või fenomenoloogilisega, milline on vajadus semiootika kirjelduskeele järele või millised on selle alternatiivid, jne. Ning kuivõrd on semiootika olukord humanitaarteaduste maastikul seotud semiootika distsiplinaarsete arengute, probleemide ja väljakutsetega.

Seminari lugemismaterjal:
1. Marvin Carlson 2008. Intercultural theory, postcolonial theory, and semiotics: The road not (yet) taken. - Semiotica, 168–1/4, 129–142.
2. David Inglis; Andrew Blaikie; Robin Wagner-Pacifici 2007. Editorial: Sociology, Culture and the 21st Century. - Cultural Sociology, Vol. 1(1), 5–22.
3. Elizabeth Mertz 2007. Semiotic Anthropology. - Annual Review of Anthropology, 36, 337–353.
4. Robert W. Preucel; Alexander A. Bauer 2001. Archaeological Pragmatics. - Norwegian Archaeological Review, Vol. 34, No. 2, 85-96.
5. Roy Williams 2005. Meta-semiotics and Practical Epistemology. - Theory & Psychology, Vol. 15(5), 711–737.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


04. mai – religiooni uurimisrühm (Tartu)

Kõnelejad: Lea Altnurme, Enn Kasak, Roland Karo, Anne Kull
Teema: religioonisotsioloogiast, religioossete kogemuste ja rituaalkäitumise neurofüsioloogiast, religiooni rollist teadusloos
Kutsutud diskussandid: Ülo Valk (folkloristika), Andreas Ventsel (semiootika)

Tutvustus: Vt seminari tutvustus

Seminari lugemismaterjal:
1. Ingolf U. Dalferth 2000. "I determine what God is!” Theology in the Age of “Cafeteria Religion”. - Theology Today, Vol 57, No 1, pp 5-23.
2. Ingolf U. Dalferth 2001. Representing God’s Presence. - International Journal of Systematic Theology, Vol 3, No 3, pp 237-256.
3. Tim Murphy 2007. Towards a Semiotic Theory of Religion. – In: Representing Religion. Equinox: London, Oakville, pp. 156-168.
4. Bronislaw Szerszynski 2004. Augustinian Ecological Democracy: Postmodern Nature and the City of God. - Ecotheology 9.3, pp. 338-358.
5. Bronislaw Szerszynski 2005. Rethinking the Secular: Science, Technology, and Religion Today. - Zygon, vol. 40, no. 4, pp. 813-822.
6. James, William 2005. Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


5. oktoober – etnoloogia uurimisrühm (Tartu)

Kell 14.00-18.00
Ülikooli 16-102, Tartu

Kõnelejad: Kristin Kuutma, Ester Võsu, Kirsti Jõesalu
Teema: Kultuuripärand
Kutsutud diskussandid: Valter Lang (arheoloogia), Liis Livin (arheoloogia), Mari Lõhmus (arheoloogia), Helen Sooväli-Sepping (maastik), Ergo-Hart Västrik (folkloristika), Peeter Torop (semiootika)

Tutvustus: Kultuuripärandi mõiste tõukub hilismodernsest euroopalikust kultuurinähtuste käsitusest, viidates lokaalsusele, kuid muutudes tähendusrikkaks just globaliseerunud maailmas. See mõiste on ideoloogiliselt laetud ning sisaldab aja-kategooria ambivalentset rakendust, kus esemestatud kultuurielementide säilitamist rakendatakse kultuuripoliitikas oleviku probleemidest lähtuvalt, nähes ette jätkuvust ka tulevikus. Kuid teatava angažeerituse ja programmilisuse tõttu on ’kultuuripärandiks’ kuulutamise protsessis vaikimisi sees tendents ajaloolisi või poliitilisi keerdsõlmi või vastuoksusi maha vaikida. Kultuuripärand on võimupositsiooni kuulutav mõiste; see lähtub valikutest, mis või kes siia hulka kuulub või ei kuulu; siin muutub määravaks nii juurte olemasolu kui omandiõigused. Kultuuripärand omab ka uurimuslikus kontekstis tugevat resonantsi ning huvidest kantud allteksti, teisalt on tegemist mõistega, mis on kiiresti ja võimukalt imbunud akadeemilisest käibest tavakasutusse. Ajal, mil kultuuripärand muutub aina olulisemaks nii sümboolse kui materiaalse ühiskondliku ja poliitilise kapitalina, osutub vajalikuks analüüsida ka seda, kuidas on loodud see teadmus, millele pärandi-kujundus tugineb ning arutleda erinevate kultuuri uurimisega tegelevate valdkondade perspektiivide ja metodoloogiliste lähenemisvõimaluste üle pärandi uurimises.

Seminari lugemismaterjal:

Bendix, Regina 2009. Heritage between economy and politics: An assessment from the perspective of cultural anthropology. – Intangible Heritage. Ed. by Laurajane Smith and Natsuko Akagawa. London–New York: Routledge.

Brumann, Christoph 2009. Outside the glass case: The social life of urban heritage in Kyoto. - American Ethnologist, Vol. 36, No. 2, pp. 276–299.

Harvey, David C. The History of Heritage. – The Ashgate Research Companion to Heritage and Identity. Eds. Brian Graham & Peter Howard. Pp. 19-36.

Kirshenblatt-Gimblett, Barbara 1995. Theorizing Heritage. – Ethnomusicology, Vol. 39, No. 3 (Autumn,), 367–380.

Kirshenblatt-Gimblett, Barbara 2004. Intangible Heritage as Metacultural Production. – Museum International 221–222 (56): 52–65.

Smith, Laurajane & Emma Waterton 2009. Heritage, communities and archaeology: a history. - Heritage, Communities and Archaeology. London: Duckworth.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


2. november – folkloristika uurimisrühm (Tartu)

Kell 14.00-18.00
Ülikooli 16-102, Tartu

Kõnelejad: Jonathan Roper, Ergo-Hart Västrik
Teema: Tradition and creativity

Seminari töökeeleks on inglise keel, kuid arutelu võib osaliselt ka eesti keeles toimuda.

Tutvustus: Man is a tradition-making animal. In two senses. Firstly, Man replicates activities that have been transmitted (‘handed down’) diachronically to him. Secondly, he chooses to identify some of these activities as ‘traditions’. ‘Tradition’ itself has been, since its coinage as a legal term in Antiquity until (following a significant series of sense changes) an axiological term – to identify something as ‘traditional’ is to ascribe value to it (whether that value be positive or negative). Tradition is also a word frequently qualified by other approbative terms – whether ethnic/national labels or other equally-loaded such as ‘oral’ or ‘ancient’. Recent research on ‘invented traditions’ has made us more aware of the arbitrary element in tradition-making, but does not give us the whole of the story. After all it is not very easy to ‘invent a tradition’, as the withering of various top-down traditions shows. In this seminar, we hope to discuss some of what the discipline of folklore studies can add to the debate surrounding one of its, and humanity’s, central terms.

Seminari lugemismaterjal:

Noyes, Dorothy 2009. Tradition: Three Traditions. Journal of Folklore Research, Vol. 46, No. 3, pp. 233-268.

Süvendavat lugemist:

Anttonen, Pertti 2005. Folklore in Modernism. Tradition through Modernity. Postmodernism and the Nation-State in Folklore Scholarship. Studia Fennica Folkloristica, 15. Helsinki, pp. 40-68.

Glassie, Henry 1995. Tradition. Journal of American Folklore, Vol. 108, No. 430, pp. 395-412.

Handler, Richard & Jocelyn Linnekin 1984. Tradition, Genuine or Spurious. Journal of American Folklore, Vol. 97, No. 385, pp. 273-290.

Herzfeld, Michael 2005. The Practice of Stereotypes. Cultural Intimacy: Social Poetics in the Nation-State. Routledge, pp. 201-209.

Hobsbawm, Eric 1983. Introduction: Inventing Traditions. The Invention of Tradition. Eds. Eric Hobsbawm & Terence Ranger. Cambridge University Press, pp. 1–14.

Jones, Michael Owen 2000. “Tradition” in Identity Discourses and an Individual’s Symbolic Construction of Self’. Western Folklore, Vol. 59, No. 2, pp. 115-140.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


23. november – maastiku uurimisrühm (Tallinn)

Kell 14.00-18.00
Uus-Sadama 5, ruum M328, Tallinn

Läbiviijad: Tiina Peil, sekundeerib Marju Kõivupuu
Teema: Maastik kultuurikandjana
Vaata slaide

Tutvustus: Maastik – kõik meie ümber, vaid selle nähtav osa või kõigi meeltega tajutav, aktiivselt ümberkujundatav või taust inimkonna ettevõtmistele – on teaduslikku huvi pakkunud Alexander von Humboldtist jt 19. sajandi uurimisreisjatest Denis Cosgrove’i ja marksistlike ning radikaalsete lähenemisteni. Seega on ’maastik’ mõistena eksisteerinud piisavalt kaua, et oleksid olemas erinevad koolkonnad, tõlgendused ja lähenemised, samas on teema mitmeid pöördeid läbi elanud, mis seda aktuaalse ja värske hoidnud mitte pelgalt geograafide vaid ka antropoloogide, etnograafide, folkloristide, ajaloolaste, arheoloogide ja semiootikute jaoks (Duncan ja Duncan, 2009). Eestiski on maastikuga akadeemiliselt tegeletud pea sajand, ent tavaelus tähistab ta sageli liiga paljut (poliitikamaastikust väärtmaastikuni), et kodust ja igapäevast tähendust omada (Peil jt, 2004). Seega on maastikuga seotud kesksed kultuuriküsimused, mille tänase seisu lahkamisele seminaris keskendumegi, võttes vaatluse alla muuhulgas ka maastiku pärimuses. Kui selle üle, mis maastikus olemas ja kuidas seda lugeda, on arutletud pikalt, siis viimasel ajal on tähelepanu pööratud sellele, mis puudub (absence in landscape) ja kuidas see inimesi mõjutab (Wiley, 2009; kommentaarid Rose, 2010 ja Wiley vastus, 2010). Teise seotud teemana on keskseks tõusnud nn suured asjad (big things) ja see, kuidas neid luuakse (Rose jt, 2010). Seega ’maastiku lugemine’ ei ole nii selge tegevus ka treenitud silmale (Widgren 2004) kui seda sotsiaal- ja humanitaarteaduste kultuurilise (ja ruumilise) pöörde kõrgaegadel oletati ja võimalusi on palju, mis on aidanud kaasa ka uute meetodite tekkele. Alternatiivkaardistamise (countermapping, idee vt Peluso, 1995; Eesti võimalused tulevad seminaril jutuks) kõrval on hetkel põnevaks teoreetiliseks aruteluseemneks kontrafaktiline lähenemine (counterfactual approach, geograafias Gilbert ja Lambert, 2010, jt Journal of Historical Geography viimase numbri artiklid) ning selle võimalikud rakendused geograafias. Keskse teemana arutleme niisiis selle üle, mis on maastikus nähtav, mis mitte; kelle jaoks; kas ja kuidas asju nähtavaks teha ning millised on seotud teoreetilised ja metodoloogilised tähendused?

Seminari lugemismaterjal:

Duncan, N. & Duncan J. (2009) Doing Landscape Interpretation, The SAGE Handbook of Qualitative Geography. London: Sage Publications.

Gilbert, D. & Lambert, D. (2010) Counterfactual geographies: worlds that might have been, Journal of Historical Geography 36, 245-52.

Rose, G., Degen, M. & Basdas, B. (2010) More on 'big things': building events and feelings, Transactions of the Institute of British Geographers NS 35, 334-49.

Wylie, J. (2009) Landscape, absence and the geographies of love, Transactions of the Institute of British Geographers NS 34, 275-89 koos Rose, M. (2010) kommentaariga, NS 35, 141-4 ja Wylie (2010) vastusega samas lk.145-6.

Taustaks:

Peil, T., Sooväli, H., Palang, H., Mander, Ü., Oja, T. (2004) Estonian landscape study: contextual history, BelGeo (2-3), 231-43.

Peluso, N.L. (1995) Whose woods are these? Counter-mapping forest territories in Kalimantan, Indonesia. Antipode 27(4), 383–406.

Widgren, M. (2004) Can landscapes be read? In Palang, H., Sooväli, H., Antrop, M., Setten, G. (eds) European Rural Landscapes: Persistence and Change in a Globalising Environment. Dordrecht, Boston, London: Kluwer Academic Publishers.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa)
7. detsember – arheoloogia uurimisrühm (Tartu)

Kell 14.15-18.00
Ülikooli 16-102, Tartu

Kõnelejad: Marge Konsa, Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Martti Veldi, Helena Kaldre, Ain Mäesalu, Valter Lang
Teema: Arheoloogia metodoloogiad. Kuidas arheoloogilisest allikast tõlgenduse/üldistusteni jõutakse?
Kutsutud diskussandid: Anu Printsmann (maastiku u/r), Kristin Kuutma (etnoloogia u/r)
Formaat: oleme planeerinud seminari üles ehitada erinevate juhtumiuuringute tutvustamise kaudu, millele järgnevad arutelud.

Tutvustus:
Arheoloogia allikaks on eelkõige materiaalne kultuur. Kuidas jõuavad aga arheoloogid esemelisest materjalist tõlgendusteni? Kuna uurimisampluaa on lai, siis ühene vastus sellele küsimusele puudub. Seminaris püüame leida vastuseid küsimustele miks ja milliseid metodoloogiaid arheoloogid materiaalse kultuuri tõlgendamisel kasutavad. Käsitlemist leidvate juhtumiuuringute teoreetiline raamistik on erinev ulatudes analüütilisest positivismist hermeneutilise lähenemiseni, mis tänasel teadusmaastikul paralleelset kasutamist leiavad.

Seminaris kõneleb Marge Konsa arheoloogia tõlgenduskeelest, Aivar Kriiska käsitleb erinevaid mõjutegureid (uurija ise, meetodite, teooriate valik jne), mis võimaldavad arheoloogil luua ”ühe ammuse rannarahva ühiskonna”. Andres Tvauri vaatab Muinas-Tartu näitel, kuidas ja miks on materiaalse kultuuri ning kirjalike allikate kõrvutamisel ühte ja sama objekti mitmeti tõlgendatud. Kas on võimalik leida vaid üks tõepärane seletus? Rakendades tüpoloogilist meetodit selgitab Ain Mäesalu, mis on tinginud sellise esemetüübi nagu ammunooled vormi muutusi ajas. Helena Kaldre ning Martti Veldi keskenduvad aga maastiku fenomenoloogilisele lähenemisele arheoloogias ning küsivad, kas see teoreetiline suund on toonud kriisi mineviku maastike uurimisse. Valter Lang näitlikustab arheoloogia varal, kuidas uurija sotsiaalne ja poliitline taust mõjutab meie tõlgendusi ja ühtlasi minevikus eksisteerinud ühiskondade käsitlusi.

Seminari lugemismaterjal:

Fleming, A. 2006. Post-processual Landscape archaeology: a Critique. – Cambridge Archaeological Journal 16:3, 267–80.

Lang, V. Ilmumas. Muinasmaastike asvastamine. Essee mineviku tõlgendamisest ja ühiskondlikust tellimusest.

Olsen, B. 2003. Material Culture after Text: Re-Membering Things. – Norwegian Archaeological Review, Vol. 36, No. 2, 87–104.

Tilley, C. From Body to Place to Landscape. A Phenomenological Perspective. – The Materiality of Stone. Explorations in Landscape Phenomenology. BERG, 1–30.

Veski, S., Heinsalu, A., Klassen, V., Kriiska, A., Lõugas, L., Poska, A., Saluäär, U. 2005. Early Holocene coastal settlements and palaeoenvironment on the shore ofthe Baltic Sea at Pärnu, southwestern Estonia. – Quaternary International 130 (2005) 75–85.

Taustaks:

Joyce, R. A. et al.2002. The Languages of Archaeology. Dialogue, Narrative, and Writing. Blackwell Publishers Ltd.



PROJEKT

TEGEVUS
arhiiv «
KOOSSEIS