CECT III sügiskonverentsi töötuba
 
läbiviijad:

Aune Unt, televisiooni ja dokumentalistika õppejõud Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis

Katre Pärn, filmi- ja meediasemiootika lektor, Tartu Ülikooli Semiootika osakonna doktorant


lühikirjeldus:

Televiisor, kino, koduvideod, youtube, pildid ajakirjades jne: meid ümbritsev maailm on vahendatud erinevate visuaalsete kanalite kaudu. Seetõttu on üha vajalikum arendada õpilastes visuaalsete tekstide lugemise oskust ning kriitilist mõtlemist.

Töötoas käsitletakse filmi kui kultuuri ja ajaloo vahendajaga seotud küsimusi ning vaadeldakse visuaalsete materjalide kasutamise võimalusi õppematerjalina. Keskendudes eelkõige dokumentaalfilmile, tutvustatakse töötoas dokumentaalfilmi väljendusvahendeid ning nende kirjeldamise ja analüüsimise viise, erinevaid traditsioone dokumentalistikas, ideoloogiliste mõjude ning autori käekirja analüüsimise ja tõlgendamise võimalusi. Läbi dokumentaalfilmide loomisega seotud vahendite, konventsioonide, kontekstide jne uurimise arendab töötuba oskust kriitiliselt hinnata ja analüüsida dokumentaalfilmi kui maailma vahendaja ja kultuurimälu kandja rolli ja mõju kultuuris. Töötuba koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast ning lisana õppevahenditest koolitunni jaoks.


sissejuhatus:

Me elame visuaalses maailmas, hankides suurema osa informatsioonist nägemismeele kaudu ning olles igapäevaselt ümbritsetud lugematust hulgast visuaalsetest sõnumitest. Õigem oleks küll öelda, et me maailm on audiovisuaalne (rääkimata teistest meeltest), ent heli kipub sageli pildile, kuulmine nägemisele saateks olema. Visuaalse kultuuri mõiste eesmärgiks on juhtida tähelepanu meid ümbritsevas kultuuriruumis domineerivale pildilisusele ning sellega kaasnevale vajadusele suuremat tähelepanu pöörata piltide lugemise oskusele. Olgu tegemist trükimeediaga, televisiooni või kinoga, reklaami või digitaalse meediaga, visuaalsetest representatsioonide tähendusloomemehhanismi mõistmine on visuaalses kultuuriruumis navigeerimise oskuse aluseks.

Tähendus on aga iseenesest probleemne, sest ühe ja ainsa tähenduse asemel peame me toime tulema erinevate tõlgendusvõimalustega. Võimalikud tähendused sõltuvad tõlgendajast ning tõlgendamise kontekstist.

Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudel:

Juri Lotman täpsustab teksti sotsiokultuurilist funktsioneerimist kultuuris eri tasanditel toimuva kommunikatsiooniaktina:
        1. Adressandi ja adressaadi vaheline suhtlemine;
        2. Auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine;
        3. Lugeja suhtlemine iseendaga;
        4. Lugeja suhtlemine tekstiga;
        5. Teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine;
        6. Teksti ja metateksti vaheline suhtlemine;
(alikas: Juri Lotman, Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Rmt.: Kultuurisemiootika)

Film või mis iganes (audio)visuaalses meediumis loodud tekst on ise keerulise ehitusega tekst, mis funktsioneerib ja omandab tähenduse nii ühelt poolt oma elementide koostoime, teisalt erinevate teiste kultuurisüsteemidega koos töötamise raames:

Kontekst kui tähendusruum: tähendussüsteem, mille raames sõnum tähenduse omandab.


Filmi puhul võiks selle ümber panna:


Tähendusruum kui tõlgendusruum ja filmi ränne ühest kontekstist teise.

Tähendusruumide fragmenteeritus või korrastatus.



vahendatus: kinokeel

Juri Lotman ütlen, et fillmikunst on maailma modelleerimine kinokeele vahenditega. Kinokeelt peetakse sageli pildikeeleks, ent see on midagi hoopis enamat. Pildikeelena mõistetuna tähistab see kaarite visuaalset sisu, filmitut, mis filmikunsti fotograafilise osamuse tõttu on läbi filmivälisele maailmale sarnanemise meile koheselt mõistetav. Ent Lotmani jaoks on keel alati õpitav ning filmitähenduse samastamine kujutavate märkidega resulteerub näilises mõistmises. Äratundmine ei taga filmi mõistmist, kuna ka kinokeel on kokkuleppeline süsteem ning film ei ole kunagi orjalik ja mõttelage elu koopia, vaid selle taasloomine läbi filmikunsti väljendusvahendite. (vt Juri Lotmani Filmisemiootika sissejuhatus).

Filmi kunstiks muutumine tähendas just selle keele avastamist - salvestamise vabastamist automatismist läbi sama objekti erinevate salvestamise võimaluste avastamise. Selle vabanemise lähtekohaks on kaader: maailmast ajalisruumiliselt piiritletud tüki väljalõikamine kaamera abil. Nii muudab kaameraga salvestamine muidu kontinuaalse maailma diskreetseks ning pakub autorile valikuvõimaluse seal, kus argimaailmas seda ei ole. Just see on kinokeele kui modelleeriva süsteemi, maailma vahendamise kõigus ümberkujundava süsteemi aluseks. Kaader määrab ära filmi kunstilise maailma piirid. See valik loob rohkelt lisatähenduse andmise võimalusi, olles samas ka filmikunsti piiranguks: edastada ei saa kunagi maailma neutraalselt või totaalselt, vaid alati tükkhaaval. Meil vib tekkida illusioon, et filmikust peegeldab reaalsust, ent juba oma tehnoloogia tõttu see alati muudab reaalsust, on tinglik. (allikas: Juri Lotman Filmisemioorika: Kaadri probleem) ja Reaalsuse illusioon)

Nii moodustavad kinokeele baassõnavara erinevad plaanisuurused, erinevad kaameraliikumised jne, mis üksteisest erinemise kaudu võimaldavad lisatähendusi pildileanda (vt filmimõisted).

Sama modelleerivad funktsiooni täidab ka kaadrite ühendamine, montaazh.
Kuleshovi efekt: idee, et tähendus ei tulene kaadri visuaalselt sisust, vaid ühendamise järjekorrast.
Hitchcock demonstreerib Kuleshovi efekti

Samuti muutub filmikunstis valikuliseks heli ja pildi vahekord: pilt võib, ent ei pea olema heliga saadetud, heli võib tuleneda kaadri sisust, ent olla ka sellele kunstlikult lisatud, mittediegeetiline jne. Ka heli ja pildi erinevad kombineerimise viisid võimaldavad lisatähendusi luua.

Valikuvõimalusega kaasneb tähenduse varieerimise võimalus.

Ameerika filmiteoreetik David Bordwell eristab filmis nelja tähendustasandit, mis filmi tähenduse dekodeerimisel kaasa mängivad:

(1) filmis konstrueeritakse “konkreetne” maailm, olgu see fiktsionaalne või reaalne. Püüdes narratiivsest filmist aru saada, loob vaataja mingi versiooni diegeesist (filmi ajalisruumilisest maailmast) ning konstrueerib loo (faabula), mis selles toimub. Seda tehes toetub vaataja nii filmisisestele kui filmivälistele teadmistele, kausaalsuse, ruumi ja aja kontseptsioonidele ning konkreetsetele infopaladele. Selle protsessi tulemuseks on referentsiaalne (viitav) tähendus, milleni jõutakse läbi äratundmise.

(2) vaataja võib liikuda astme võrra abstraktsemale tasandile ning omistab enda konstrueeritud faabulale või diegeesile kontseptuaalse tähenduse või “mõtte”. Ta otsib selleks erinevaks vihjeid, oletades, et film osutab “intensionaalselt” sellele, kuidas seda võtma peaks. Sellist abstraktse tähenduse tasandit nimetab Bordwell eksplitsiitseks tähenduseks.

Referentsiaalne + eksplitsiitne tähendus = filmi otsene tähendus.

(3) vaataja võib konstrueerida varjatud, sümbolilisi või implitsiitseid, varjatud tähendusi. Sel juhul eeldataskse, et film ei ütle teatud asju otse. Implitsiitse tähenduse ühikuid nimetatakse tavaliselt “teemadeks”, kuigi neid võib samastada ka “probleemi” või “küsimusega”. Ideeks on see, et paljud elemendid, nii eksplitsiitse tähenduse suhtes anomaalsed kui mitte, võivad olla aluseks implitsiitsele tähendusele.

(4) kui esimese kolme tähenduse tüübi puhul on vaataja eelduseks see, et töö e-v tead, mida ta öelda tahab, siis lisaks on võimalik konstrueerida ka allasurutud või sümptomaatilisi tähendusi, mida töö “tahtmatult” esitab. Artisti sundmõtete väljendus, majanduslike, poliitiliste, ideoloogiliste protsesside tulem jne.

Implitsiitne + sümptomaatiline tähendus = filmi varjatud tähendus.

Kui esimese kahe tasandi tähenduseni jõudmine eeldab mõistmist, siis varjatud ja allasurutud tähenduseni jõudmine eelrab tahtlikku ja aktiivset tõlgendamist.

Nii on mis iganes (audio)visuaalse teose tähenduseni jõudmisel alati mängus kaks mõtestamisprotsessi: mõistmine ja tõlgendamine.


Filmiloojal on seega alati valik, kui truult reaalsust järgida või mil viisil ja ulatuses reaalsusega mängida, seda ümber kujundada.
André Bazin "Filmikeele areng" (Teater. Muusika. Kino. 1997, nr 10, lk 44—47 ja nr 11, lk 26—29): kahte tüüpi filmiautoreid: need, kes usuvad reaalsusesse ja need, kes usuvad pilti. Esimesed kasutavad filmikeele vahendeid selleks, et reaalsust paljastada, teised selleks, et et filmilindile salvestatud reaalsusele lisatähendusi anda.

Filmimõisted - väike sõnastik

film: kaks suunda


Mängult või päriselt: kaks filmimeediumi kasutamise suunda, mis ilmusid juba algaastatel: vendade Lumiere'de dokumentaalne kino (ja cinéma verité jne selle suunaesindajatena) ja George Méliès kinomaagia (Eisensteini montaažikino, mängufilmid jne selle suuna esindajatena): ühel pool olemasoleva maailma peegeldamine, teisel pool maailma loomine, lisatähenduste loomine.

Näited:

vennad Lumiére'd: Töölised väljuvad vabrikust (1895) [http://www.youtube.com/watch?v=1dgLEDdFddk]


vennad Lumiére'd: Rongi saabumine Ciotat' jaama (1895) [http://www.youtube.com/watch?v=2cUEANKv964]


Johannes Pääsukese ringvaatefilm: Tartu linn ja ümbrus (1912) [http://www.youtube.com/watch?v=dvr8cGw3qQI]


George Méliès kinomaagia: Peamees (1898) [http://www.youtube.com/watch?v=8oFnOAnL8Ss]


George Méliès: Reis kuule (1902) [http://www.youtube.com/watch?v=2P70QdSnhSk]


Johannes Pääsukese tehtud Eesti esimene mängufilm: Karujaht Pärnumaal (1914) [http://www.youtube.com/watch?v=AkwH7KF8CEo]

 

dokumentalistika

Kas dokumentaalfilm peab olema dokumentaalne või võib olla ka mänguline, kunstitaotluslik?

Mõiste documentary võttis kasutusele John Grierson (1926), defineerides dokumentalistikat kui “tegelikkuse loomingulist käsitlust” (the creative treatment of actuality).

Hiljem on dokumentalistikat määratletud mitmeti:
        » peab edastama sotsiaalseid ideid ja väärtusi ning olema suunatud oluliste ühiskondlike ja majanduslike muutuste esiletoomisele;
        » kui loomingulise ajakirjanduse vorm, mis katab faktidele toetuvaid (sotsiaalseid, teaduslikke, hariduslikke, meelelahutuslikke) ainevaldkondi
        » dokumentalist kui uurija, reporter, poeet jne.

Dokumentaali fookuses on sündmuste põhjused ja toimejõud ning arutlus asjade loogika ja seoste üle. Dokumentaal on kalkuleeritud montaaž näitlikest intsidentidest, allikaintervjuudest, ekspertide väidetest jm. Televisiooni reality showst eristub dokumentaal seletuse rõhutamise poolest.

Kriitika keskendub kolmele probleemile:
        » rekonstruktsiooni kasutamine;
        » filmitegijate pealetükkiv tegutsemine;
        » liiga paljude jutustamisvõtete kasutamine.


dokumentalistika: liigitused, tüpoloogiad

Teoorias on esitatud mitmeid dokumentaali tüpoloogiaid ja liigitusi:
        » vaatluslik,
        » tunnistuslik,
        » kombineeritud dokk
        » visuaalselt assotsiatiivne dokk.

Vaatlusliku doki (Cinéma Vérité) all peetakse silmas filme, kus autor filmitavasse sündmusesse ei sekku, vaatleb kõrvalt. Andres Söödi Dirigendid näiteks – laulupeo korralduslik külg ja liikumise üldjuht on filmi keskmes, Sööt kaameraga kõnekaid detaile korjamas, ise sealjuures märkamatuks jäädes.

Tunnistusliku doki keskseks võtteks on intervjuud, usutlused, sündmuse pealtnägijate tunnistused. Valdav osa ajakirjanduslikke dokumentaale liigitub siia.

Enamasti kombineeritakse dokis erinevatel viisidel saadud materjali: vaatluslikke lõike, intervjuusid, kaadritaguseid kommentaare ja seletusi, siit ka nimetus – kombineeritud dokumetaal.

Autori assotsiatsioonidele – üksteist tingivate kujutluste- ja mõistetevahelistele seostele tuginev film eeldab sageli ka vaatajalt tõsisemat süvenemist ja abstraheerimisvõimet. Koyaanisqatsi näiteks, Godfrey Reggio ja Philip Glassi lummav audiovisuaal.

Näide: Koyaanisqatsi: tasakaalust väljas elu [http://www.youtube.com/watch?v=Z-eET3f831E]



Või eesmärgipärases sõnastuses – dokumentaal peab
        » ilmutama, avaldama, esile tooma
        » veenma, edutama, reklaamima
        » analüüsima, küsitlema, usutlema
        » väljendama

Või on liigitus esitatud representatsiooni laadidena:
        » poeetiline
        » seletav
        » vaatlev
        » interaktiivne
        » refleksiivne
        » performatiivne (etendav)

Poeetiline laad kattub mõnevõrra autori assotsiatsioonidele põhineva dokumentaaliga. Seletav laad kujunes välja kinoringvaadete hiilgeajal, hiljem valdavalt televisioonis ja õppefilmides. Sisaldab kaadritaguseid selgitusi või kommentaare filmi visuaalses materjalis esitatu kohta.

Interaktiivse laadi alla paigutuvad intervjuudele põhinevad dokumentaalid. Refleksiivset laadi dokumentaalis on filmi tegemine ja autor kesksel kohal, Mark Soosaare Maised ihad on tugevalt refleksiivne. Ja Michael Moore’i filmid valdavalt.

Performatiivne laad toob esile autori emotsionaalsed ja subjektiivsed aspektid, konstrueerib tõde, mis on filmi autori enda jaoks oluline (näiteks gei- ja lesbifilmid). Sageli on performatiivne film olemuselt autobiograafiline.


Eesti dokumentaliste

Eesti filmikroonikat, tõsielufilme, ringvaatefilme, mängufilme:

Johannes Pääsuke

Tartu Ülikool [http://www.youtube.com/watch?v=bCj06wjiFLQ]

Theodor Luts

katkend dokumentaalfilmist Meie Läänerannik ja saared [http://www.youtube.com/watch?v=b02yJta1jqM]


Lõik mängudilmist Noored kotkad (1927) [http://www.youtube.com/watch?v=3ecjkU80fis]

Konstantin Märska

Jüri Rumm [http://www.youtube.com/watch?v=PUFLqWUctlQ] - esimene ekraniseering

Andres Sööt

Dirigendid (1975). Laulupidude liikumisjuht Fred Raudberg korraldamas 1975. aasta üldlaulupidu. Osalevad Gustav Ernesaks, Veljo Tormis ja Ants Üleoja. [ETV arhiiv]

Mark Soosaar

Maised ihad (1977). Eduard Wiiralti lugu. Mees saatanaga. Kunstnik, tema looming, tema isiksus läbi aegade, läbi inimeste, läbi kunsti. [ETV arhiiv]

Peep Puks
Kes on Otto Tief? (1994); Otto Tiefi nimi peidab endas laevatee lõpmatust ja madalrõhkkonna masendust. Tema elu kõrghetk oli 1944. aasta septembri üheainsa nädala heitlikes päevades. Maamõõtja, sõjamees, jurist, talupidaja, sportlane, riigimees, süüdimõistetu, lindpriiks kuulutatu, eluaegne pagendatu. Eesti Vabariigi valitsust juhtinud mees suri Ahja maahaigla kroonikute palatis ja tema matustest kujunes ebatavaline sündmus. Toimunu sisu ja tagajärgi Otto Tiefi elukäigule selgitab ajaloolane Küllo Arjakas. Otto Tiefi tähendust tänapäeval oma ego ületähtsustavatele ja kõlbelisust eiravatele poliitikutele avab Heli Susi. Isiklikke kokkupuuteid meenutavad Otto Tiefile lähedased inimesed. Autor Peep Puks, toimetaja Ülle Puusep. [ETV arhiiv]

Lennart Meri
Linnutee tuuled (1977). Film jutustab Uurali hõimude juurtest. [ETV arhiiv]

Filmilooja profiil: Lennart Meri. Esimene visand. Juttu tuleb Lennart Meri varasematest filmidest - "Veelinnurahvas" (1970) ja "Linnutee tuuled" (1977). Meenutavad nende filmide autori kaasteelised Tõnu Seilenthal, Enn Säde, Rein Maran, Vello Samm, Aado Lintrop, Heno Sarv ja samuti Mart Meri. Kommentaar noorelt visuaalantropoloogilt Liivo Niglaselt. Unistuseks jäänud filmikavandist "Paat" kõneleb arhiivikaadrite vahendusel Lennart Meri. Esimeses portreevisandis näeme hulganisti Lennart Meri filmiekspeditsioonidel tehtud fotosid, omal ajal filmidest välja jäänud kaadreid, mida pärast filmide valmimist polnud keegi vaadanud ja samuti lõike äsja restaureeritud filmidest. Autor Jaak Lõhmus. [ETV arhiiv]


Kirjandust:

Peep Puks Eesti dokumentalistika järjepidevus Sirp 27.11.2009

Dokumentaalne kino: reaalsus ja müüdid. Intervjuu Irina Izvolova ja Andrei Šemjakiniga. Teater.Muusika.Kino. 9/2005

Andres Sööt – mees nagu film

Raimo Jõerand Kuidas tekitada pidevust. Sirp, 27.11.2009

Vastab Mark Soosaar, usutlenud Jaan Ruus. Teater. Muusika. Kino.

Poks võimuga sünnitas filmiklassika. Tiit Tuumalu intervjuu Andres Söödiga- Postimees. 11.03.2009